21. juuli 2010

Kes siin riigis siis tegelikult laenamisega tegeleb?

Tuleb välja, et vabariigi valitsus laenab suure mõnuga, jättes samal ajal kohalikud omavalitsused rahanälga. Minu väite tõestuseks piisab vaid sellest, kui heita pilk rahandusministeeriumi andmetele (vt graafik 1).
Graafik 1. Võlakoormuse areng (% SKP-st)

Graafikult joonistub välja selge trend, et alates 2008. aastast on keskvalitsuse võlakoormus kasvama hakanud, kusjuures omavalitsuste laenud on jäänud sisuliselt samale tasemele. Kui 2008. aastal oli keskvalitsuse võlg 4,1 miljardit krooni, siis käesoleval aastal hinnatakse võla kasvu juba 14,2 miljardile kroonile (vt tabel 1).

Tabel 1. Valitsussektori võlakoormus 2007-2010 (mln krooni, % SKPst)

Ühesõnaga, vabariigi valitsuse võlakoormus on suurenenud tervelt kolm ja pool korda. Samas, ainuüksi viimase aastaga kasvab laenukoormus 6 miljardit krooni. Kui keskvalitsus selle juures räägib veel sellest, et Tallinna laenukoormuse kasv 124 miljoni krooni võrra on kuidagi lubamatu, siis on see enam kui kohatu.

Tuleb nentida, et tekkinud on tõeliselt absurdne olukord, mis seisneb selles, et vabariigi valitsus laenab oma kulude katteks miljardeid, samas kärpides kohalike omavalitsuste eelarveid ja keelates neil investeeringuteks laenu võtta.

Kui paneme siia juurde veel selle, et Tallinna linna eelarve on planeeritud tasakaalus ja tegime veel ka positiivse lisaeelarve, siis riigieelarve on tehtud mitu miljardit defitsiidis, siis peaks valitsus piinlikkusest vaikima.

19. juuli 2010

Abilinnapea Taavi Aas hakkas blogi pidama

Tallinna abilinnapea Taavi Aas avas oma töövaldkondade teemasid lahkava veebipäeviku aadressil http://taaviaas.blogspot.com, sest tihtipeale jääb peavoolu meedia poolt kajastu paraku ühepooleseks ja pinnapealseks.

Taavi Aasa sõnul tekkis tal selline idee juba mõnda aega tagasi. „Teatavasti on minu kureerida pealinna transpordi ja planeerimise valdkonnad. Peale selle olen ka Eesti Linnade Liidu juhatuse esimees, nii et teemasid, millest kirjutada ja oma arvamust avaldada, jätkub küllaga. Mul on rohkem arvamusi, tähelepanekuid, seiskohti ja ettepanekuid, mida tallinlaste ja üldse eesti rahvaga jagada kui seda on pressiteadete või arvamuslugude vahendusel võimalik teha. Veebipäevik, ajaveeb või blogi on just selliseks heaks võimaluseks oma mõtteid lugejale vahetult edastada,“ selgitas Aas. „Pealegi, kui vaadata linnavalitsuses või linnaosades ringi, siis jah Tallinna linnapeal on oma blogi, aga ühelgi teisel abilinnapeal või linnaosavanemal oma ajaveeb puudub, välja arvatud Deniss Boroditš, kuid tema veebipäevik on venekeelne, mistõttu eestikeelsete lugejate tähelepanust jääb see suuresti kõrvale.“

19. juuni 2010

Tasulise parkimise „ei“ tähendab autostumisele „jah“

Põhja-Tallinna linnaosavalitsuses 8.juunil toimunud Kalamaja parkimisteemalisel rahvakoosolekul olid kohaletulnutest ilmselt kõik ka autoomanikud, mis näitab nende tervitatavat huvi arendada dialoogi ja on mõistetav nende võitlus autot omava inimese huvide eest.
Paraku on kõigil maailma autoomanikel kaks teineteist välistavat huvi. Esiteks, parkida talle kuuluv neljarattaline kallim piltlikult öeldes otse oma magamistuppa, või sellele võimalikult lähedale ja teiseks on soov seda teha tasuta. Kuna Kalamaja piirkonna tihedalt paiknevates majades asuvad magamistoad sageli otse tänavate ääres, siis on paratamatu, et ka tänavad on parkivaid autosid täis ning jalakäijad, kelledeks on enamasti lapsed ja eakad peavad nende vahel laveerima. See tekitab paratamatult autodest varjatud halva nähtavuse tõttu ka ohtlikke olukordi.
Meil on kümneid kirju, kus põlised Kalamaja inimesed meenutavad heldimusega, kui vaikne, sirelilõhnaline ja rahulik rajoon oli siin varem. Vabalt võis lapse saata kahe kvartali kaugusel asuvasse piimapoodi, ilma muretsemata. Nüüd on tossavad ja parkivad autod jalus nii päeval kui ööl, täiskasvanulgi tuleb liigeldes olla tähelepanelik, lapsest rääkimata. Ja küsitakse põhjendusega - kus on linnavalitsuse silmad, et mitte midagi autode ülemvõimu vastu ette ei võeta.
Tallinna Linnavalitsus võitleb kõikide tallinlaste huvide eest, sealhulgas jalakäijate ja tavaliiklejate õiguste eest. Antud kohas olukorda analüüsides on avalik võim, mis ongi selleks ellu kutsutud, et leida tasakaal erinevate osapoolte vahel, jõudnud järeldusele, et lahendades Kalamaja transpordiprobleeme ainult autoomaniku seisukohast, jäävad jalakäijad ja ratturid automaatselt kaotajateks. Sellist hinda ei saa me lubada, mistõttu oleme välja töötanud kava autode arvu piiramiseks ehk tasulise parkimise.
Paljud autosõbrad ei saa kahjuks aru lihtsast tõsiasjast, et kui võideldakse oma piirkonna tasulise parkimise vastu, siis sellega võideldakse samas kohas autostumise vohamise poolt. Tasuline parkimine, mis on laialt levinud ka mujal maailmas on efektiivseimaid vahendeid liikluse, parkimise ja autode kontsentratsiooni reguleerimisel.
Koosolekul tuli välja huvitav asjaolu. Nimelt on tasulise parkimise vastu protestijate hulgas palju, kui mitte isegi enamuses just neid inimesi, kes ei oma Tallinnasse sissekirjutust ehk teisisõnu, Tallinna linnalt nõuavad tasuta teenust mittetallinlased. Nii näiteks on end Tallinnas rahvastikuregistrisse kandnud vaid pooled Kungla tn18 asuva maja elanikest, kes on ühed aktiivsemad autouputuse pooldajad Kalamajas.
Märkimisväärne on asjaolu, et koosolekul olijad ikkagi tunnistasid, et nii mõneski Põhja-Tallinna piirkonnas on probleem parkimisega selgelt olemas. Seda situatsiooni ilmestab värvikalt igapäevane vaatepilt näiteks Niine tänavalt, kus tänava äär on täis pikitud parkivaid autosid. Kuidas mõjub autodest tekitatud saaste, milleks võib lugeda ka lausparkimist, miljööväärtuslikele majadele, on alles uurimata.
Olen kindlal seisukohal, et sellistel miljööaladel nagu Kalamaja tuleb autodest tingitud saastamist vähendada ja kõige kiiremini teostatav ning kõige efektiivsem on just tasulise parkimise abil autode arvukuse piiramine.
On väljendatud arvamust, et teeme parkimise küll tasuliseks, aga Tallinna kesklinna elaniku parkimise kaardi eest küsitav 600 krooni aastas on liiga palju. Väidan vastu, et seda ei ole palju. Näiteks kui uue korteri ostja tasub parkimiskoha eest lisaks 100 000 kuni 200 000 krooni, siis kas tõesti on liiga palju loovutada 50 krooni kuus parema parkimiskorralduse ja liiklusohutuse eest.
Usun siiralt, et kui autoomanikud võtavad vastu linnavalitsuse poolt pakutava kompromissi Kalamajas teatud piirkondade tasuliseks muutmise suhtes, võidavad sellest eelkõige jalakäijad. Järele mõeldes märkavad üsna kiirelt ka autode omanikud kui mugav on ühe päevapraega võrreldava hinna eest terve kuu vabalt parkida oma autot just magamistoa akna alla. Sellist luksust saavad lubada endale vaid miljööväärtuslikus piirkonnas nagu seda on Kalamaja elavad autoomanikud. Hoiame seda piirkonda ühiselt.