Ajalugu kordub. Kindlasti.

Juba ligi 500 aastat tagasi käis vihane võitlus Tallinna rae ja Toompea aadlike vahel, sest aadlikele ei meeldinud euroopalik linnaõigus, mis kuulutas ühe aasta ja ühe päeva linnas olnud pärisorjad vabaks.

Usun, et paljud teavad, kuidas lõpeb film nimega «Verekivi». Aga kui paljud teavad, millised sündmused järgnesid filmis kajastatule? Balthasar Russow kirjeldab oma kroonikas seda, kuidas aastal 1535 hukati Tallinna rae korraldusel parun Jürgen von Uexkull, millele järgnes vihane reaktsioon Toompeal resideerunud aadlike esinduse poolt. Aadelkonda vihastas rae allumatus nende nõudmistele ja lugu tipnes Toompea aadlike sooviga muuta üldeuroopalikku linnaõigust, mis kuulutas aasta ja ühe päeva linnas olnud pärisorjad vabaks. Nii et Toompea soovides seadusi ümber kirjutada pole midagi uut. Toona aga vastas linn aadlike soovile pärisorjad tagasi saada omapoolse ettepanekuga: nimelt teatas raad, et on ettepanekuga nõus tingimusel, et aadlikud võtavad tagasi ja hoolitsevad edaspidi ise rae seekides hooldust saavate haiguste ja töövõime kaotuse tõttu maalt väljaaetud talupoegade eest. Jällegi tuleb tõdeda, et pole midagi uut siin päikese all.

Raad: aadlikud hoolitsegu haigete talupoegade eest

Tollased Toompea aadlikud mõtlesid järele ja loobusid oma nõudmistest. Oli nende aadlike südametunnistusega, kuidas oli, pragmaatiliselt mõtlema olid nad siiski võimelised. Aga kas sama käib ka tänase Toompea rahva kohta? Tallinna eelarvet püütakse rünnata igal võimalikul viisil, hoolimata sellest, et koos Tallinnaga kannatavad ka teised omavalitsused. Püüe kaotada müügimaks on viimaseks Toompea ettevõtmiseks selles vallas. Muidugi kaasneb iga katsega kõlav retoorika. Seekord siis väidetakse, et müügimaks röövib tallinlasi ja kogu Eestit. Kas seda on aga võimalik uskuda, teades, et alles tõstis sama Toompea seltskond aktsiisimakse ja käibemaksu kaks protsenti. Energiakandjate hinnatõusud on aga saanud igapäevaseks. Või on tõesti nende sooviks lõpetada Tallinna meedia tegevus? Ka vaevalt, sest kinnitavad nad ju pidevalt, et linnameedia on mõttetu ja seda ei jälgivat pea keegi. Mis siis ikkagi sunnib Toompead iga hinna eest linnaeelarvet ründama? Miks tahetakse tallinlastele halba? Kas ei ole põhjuseks soov lõpetada linna sotsiaaltoetuste projektid, sest pole ju valitsus suutnud midagi reaalset ette võtta töötuse vähendamiseks. Raportid registreeritud töötute arvu vähenemisest ei tule siinkohal arvesse, sest registreerimata töötus vähenemise märke ei ilmuta.

Kivimüür linna ja aadlike vahele

Ehk tuleks tänasel Toompeal õppida oma keskaegsetelt eelkäijatelt? Või peamegi leppima teadmisega, et tollane aadel oli sotsiaalselt küpsem?

Muide, 80 aastat enne sündmusi von Uexkulliga, aastal 1456, sai Tallinna rael Toompea aadelkonna ähvardustest isu täis ja raad andis tollasele linna ehitusmeister-kiviraidurile, eesti soost Hans Kotkele korralduse püstitada Toompea ja all-linna vahele vitsaia asemele korralik kivimüür. Kahe aastaga sai müür koos tornidega valmis.

Kusjuures laskeavad müüris suunati ülalinna suunas ja tornide väravad olid kolmekordselt suletavad ainult linna poolt. See oli Euroopas ainulaadne, et all-linna kodanikud pelgasid ülalinna isandaid enam kui välisvaenlasi. Igal õhtul kell 10 suletigi väravad langvõre ja kindlustustega. Ikka selleks, et junkrud all-linna kraaklema ei pääseks.

Tallinn sai tasakaalus eelarve

Seekord algas siis sügis teisiti, aga ka uus aasta algab suurte muutustega. Euro tulek mõjutab meid kõiki, nii üksikisikute, kui ka ettevõtete ja organisatsioonide tasandil. Tegemist ei ole mitte ainult rahanumbrite jagamisega 15,6466-ga vaid hoopis sisuliste probleemide lahendamisega. Tallinn on üks Eesti suurimaid organisatsioone ja üleminek eurole nõuab hulgaliselt ressursse nii rahas, inimtööjõus, muudatusi tuleb teha nii finantshalduses, infotehnoloogilistes lahendustes, kui ka linna õigusaktides. Tallinn on eurole ülemineku ettevalmistustega alustanud juba käesoleva aasta alguses, sest meie ühine soov on ju, et 1. jaanuaril järgmisel aastal toimiks kõik sama hästi, kui praegu. Samas näitab Helsingi linna kogemus, et kõigu pingelisem aeg ettevalmistuste tegemisel on just aasta viimased kuud, olgugi, et ka seal valmistati muutusi ette piisava ajavaruga. Kuna Tallinna linnas tegelevad eurole ülemineku ettevalmistamisega samad töötajad, kes reeglina aasta lõpukuudel valmistavad ette eelarvet, siis pidasime õigeks eelarve varem valmis saada. See on esimene põhjus, miks eelarve valmis juba augustis.

Teine põhjus eelarvega võimalikult vara alustada oli pidev vaidlus Kultuuripealinna rahastamise üle. Kultuuripealinna aasta läheneb ja täna on viimane aeg võtta maha pinged, mis on seotud kultuuripealinna finantseerimisega. Aeg on tegeleda sisuliste küsimustega, mitte sellega, kes ja kui palju raha eraldab. Eelarve vastuvõtmisega oleme me andnud nii valitsusele, kui ka euroopa liidule selge signaali selle kohta, et Tallinna linn kavatseb omalevõetud kohustused suursündmuse toimumiseks täita.

Kolmas põhjus eelarve kiireks menetlemiseks selgus ettevalmistamise viimastel päevadel. Ilmselt on lähenevad valimised põhjuseks, miks juba nüüd algasid erinevad spekulatsioonid Tallinna eelarve ümber. Küll püüti väita, et kuuldavasti väheneb lasteaedade rahastamine, siis jälle võtsid sõna opositsioonipoliitikud ja väljendasid ebakindlust koolide rahastamisel. Ilmselt oleksid peagi järgnenud lood hirmsast laenust, mida Tallinn võtta kavatsevat ning tulemata poleks ilmselt jäänud ka väited linna pankrotist. Eelarvet tehes me spekulatsioonidega ei arvestanud, kuid nüüd tagantjärgi on selge, et eelarve vastuvõtmine on ainsaks teeks, kuidas spekulantide suu sulged. Koolide ja lasteaedade rahastamine on selle aasta tasemel ja isegi pisut kasvanud, Laenu võetakse ainult europrojektide kaasfinantseerimiseks ja olemasolevate laenude refinantseerimiseks. Kuna investeeringud ja europrojektide maht kasvavad, siis on loomulik ka omafinantseeringu mahu tõus. Linna laenukoormus jääb aga endiselt lubatu piiresse ja tegelikult võiks olla oluliselt suuremgi, sest võlakohustuse teenindamise maht on neli korda väiksem lubatust, olles 5,1 % puhastuludest, kui seadusega lubatu on 20 %.

Eelarve varajasele menetlemisele oli aga vaja ka eeldust, sest vastasel korral oleks menetlusprotsess võtnud kuid. Õnneks oleme Tallinnas alati suhtunud väga tõsiselt eelarvestrateegia koostamisse. Kui lugeda riigi eelarvestrateegiat, siis on tegemist sisutühja jutustava dokumendiga, millelt eelarvele üle minna on võimatu. Tõsi, ainus arve sisaldav osa käsitles kohalike omavalitsuste maksutulusid, sisaldades müügimaksu jätkuvaid laekumisi järgnevate aastate jooksul. Tallinna eelarvestrateegia andis aga hea aluse ka järgneva aasta eelarve koostamisele, sest põhipunktides ole seal linnaeelarve paigas.

Kokkuvõtvalt oli meil kolm väga olulist põhjust ja üks hea eeldus juba septembris Tallinna eelarve vastu võtta ja anda ka tuleva aasta suhtes linnalastele kindlus.